Kerttu Rakke raamatud

Jagan :)

Eile, 16. septembril sai 55-aastaseks kirjanik Kerttu Rakke. Soovime juubilarile alanud aastaks palju õnne, loomisindu ja käivitavaid pealtkuulmisi! 💐

✨ Tean, et tegeled lihtsa keelega. Mis see on ja kuidas Sa selleni jõudsid?

Tegemist on lihtsustatud keelekasutusega, millest peaks aru saama ka keskmine kerge intellektipuudega inimene. Arusaadav info on tänapäevase ligipääsetavuse üks osa.
Eesti keeles on soome „selkokieli” eeskujul olemas termin „arekeel” juba üle 25 aasta, aga siiani ongi see rohkem sõnaraamatu-sõnaks jäänud, näiteks ametlikke reegleid sellel ei ole. Need, kellel lihtsustatud keelekasutust päriselt vaja on, ütlevad hoopis „lihtne keel”. Rahvusvahelised lihtsa keele reeglid on täiesti olemas (easy-to-read, Inclusion Europe) ja sobivad igale keelele. Kõige olulisem reegel: lihtsasse keelde toimetamine on alati meeskonnatöö, sest tekste tuleb testida sihtgrupil. Kuidas muidu saab öelda, et tegemist on lihtsa ja arusaadava keelega?
Mina jõudsin lihtsa keele juurde, kui hakkasin tegelema ajakirja Vaimupuu toimetamisega. Nüüd on kunagisest ajakirjast jäänud alles vaid veebileht, kus püüame Vaimupuu peatoimetaja Janek Muruga avaldada infot lihtsas keeles. Näiteks on ainult Vaimupuu lehel ülevaade kõikidest toetustest, mida puudega inimene Eestis saab taotleda, lihtsas keeles pealegi. Tekstide testimiseks on meil mitu erivajadustega inimeste organisatsiooni, kellega suhtleme ka n-ö testimise-väliselt. Viimastel aastatel oleme toimetanud palju olulisi tekste lihtsasse keelde, näiteks õiguskantsleri aastaaruannete puuetega inimesi puudutav osa, valimiste info, Meremuuseumi suurnäitused, ohuolukordade tekstid ja pildid Päästeametile jne. Oma kogemusest võin öelda, et lihtsasse keelde saab panna ainult sellist teksti, millel on mõte.

✨ Nii mõnestki Su teosest leiab häbi ja tabudega seotud probleeme, valupunkte. Miks (vale)häbi Sind kirjanikuna kõnetab ja kas mäletad mõnd hiljutisemat (vōi mitte nii väga) kogemust, kus avastasid ennast ikka veel häbi tundmast, kuigi tegelikult poleks pidanud?

Nagu ma oma raamatu „Häbi” saatesõnas olen öelnud, ei tunne häbi need, kes võiksid seda tunda. (Eredaks näiteks on valitsuse pressikonverentsid: puhas arrogants ja oma sellesamuse imetlus.) See-eest suudavad aga täiesti tavalised head inimesed häbitundega oma hinge totaalselt laastada, ja see on kurb. Kasvatusmeetodina on häbistamine ja süütunde süvendamine kuritegelik, olen näinud palju andekaid inimesi, kes ei jõua mitte kuhugi, kuna nende enesekindlus on lapsepõlves maha tambitud. Südametunnistuse laienemine on ohtlik haigus, nagu on öelnud Enn Kasak. Kirjaniku jaoks on aga see väga tore, et inimesed endale ise probleeme välja mõtlevad – sisuliselt lõputu väli, millest kirjutada! Igasugune loogikavabadus saab vabandatud, kui peategelane on peast segi.
Vanemad inimesed leiavad, et häbitunne on vajalik, see on nende arust oluline osa moraalist ja eetikast. Ma usun, et arusaamine, et oled mingil hetkel käitunud nagu viimane sitakott, peab tulema just kainelt mõeldes, mitte häbisse mattudes, sest siis on lihtsam mõelda ka, kuidas edasi minna. Võib-olla on mõne arust romantilinegi tunda pidevat põletavat häbi, sest nii säilib ettekujutus endast kui õigest ja õiglasest inimesest, aga päriselt ju ei vii taoline masohhistlik mõtteviis kuhugi, ainult halle juukseid ja terviseprobleeme tuleb juurde. Ka häid ideid tuleb neil, kes psüühilises surutuses, harvem kui enesekindlatel inimestel.
Kui oled aru saanud, et oledki lihtsalt üks „tantsiv ja laulev maailma sitt” (tsitaat filmist „Fight Club”), läheb lihtsamaks: pinget on vähem ja samuti on võimalus vähem lolle vigu teha, sest näed nii-öelda suuremat pilti ega oota õunapuudelt apelsine, ei endalt ega ka teistelt.

✨ Kuidas Sinu kui kauaaegse seriaalistsenaristi arvates kirjutada veenvat dialoogi sarja või raamatusse? Kaks inimest loomulikult ja huvitavalt vestlema panna tundub olevat paras pähkel.

Kui on lugu, tegelased ja/või mõte olemas, siis ei tohiks kirjutamine keeruline olla. Autorina ju tead, mida tegelased tahavad öelda ja kuhu omadega jõuda. Mõnikord tõesti tulevad sõnad aeglaselt ja kobamisi, siis tuleb vahepeal midagi muud teha ja seejärel uuesti proovida. Aga see on nii igasuguste kirjutamiste, mitte ainult dialoogiga. Tunnistan, et mõnikord kuulan inimeste vestlusi pealt, näiteks kohvikus või trammis. Mitte sellepärast, et tunneksin huvi, millest nad räägivad, vaid – kuidas nad räägivad. Igapäevane keelekasutus muutub pidevalt ja see on minu jaoks põnev.
Huvitav on, et dialoogi ja kirjelduse/monoloogi kirjutamisel tunduvad töötavat aju erinevad osad, näiteks sain 2009. aastal hakata kirjutama Diana Klasi raamatut alles siis, kui kõik kevadhooaja seeriad valmis olid – enne seda töötas aju n-ö dialoogivormis ja raamat ei edenenud kuidagi, kuigi materjal oli olemas.

✨ Kui internet mind ei peta, siis oled kõik oma raamatud, peale ühe, ise kirjastanud. Mida see isetegemine Sulle õpetanud on? Mis võiks selle juures olla ladusam?

Eks see väikekirjastajate rohkus üks Eesti eripärasid ole, eesmärgiks muidugi eestlaslikult kogu „koor” ise ära lakkuda. Suur isetegemine igas mõttes, hiljem saad ainult ennast süüdistada, kui midagi halvasti läheb. Kirjastamine ei ole keeruline – minagi saan ju hakkama! – lihtsalt pead tegelema vähemloominguliste ehk siis tüütute teemadega, ja väikekirjastusel on vähem võimalusi reklaamiks. Üks asi on reklaami osas selge: kui sind ei ole televisioonis, siis pole sind olemas – igasugu muud kanalid ja raamatuesitlused on teisejärgulised.

✨ Mis on Sinu jaoks inspiratsioon?

Sõltub sellest, mida on vaja kirjutada, ehk siis – kas inspiratsiooni on vaja uuteks mõteteks või iseenda tööle innustamiseks. Viimasel ajal tegelen rohkem tekstide toimetamise kui lugude kirjutamisega, need on kõik n-ö töökirjutamised ja nende puhul on parim inspiratsioon tähtaeg. Nende lugudega, mis nii-öelda ise tulevad, on ühtpidi lihtsam ja teistpidi keerulisem: kui mõte on olemas, siis mingit vaimu pealetulekut pole vaja oodata, hakka kirjutama ja lugu kirjutab end ise – aga kirja saad panna alles siis, kui töö- ja muud tähtsamad asjad on tehtud. Tahaks ju ka lihtsalt elada, olla ema ja naine ja tarbija. Tihtipeale jäävad need „oma” lood seepärast venima ja poolikuna vedelema, sest loo uudsus on selle ajaga, mil mõtteid kirjutamisootuses ühest põsest teise on veeretatud, iseenda jaoks ära kulunud. Ideid ja inspiratsiooni lugude väljamõtlemiseks annavad muidugi täiesti tavalised inimesed, eriti nende esmapilgul kummalised tõekspidamised, ütlemised või teod.

✨ Kas ja milliseid lemmikloomi Sul on?

Sel kevadel suri meie kass Prints, suvel oleks saanud ta 10-aastaseks. Prints oli siiami ja himaalaja kassi segu, tõeline kunstnikuhing, ligi 12-kilone kaisukaru. Tema surm oli väga ootamatu, aga samas meil vedas: jäi ära tavapärane vana loomaga loomakliiniku vahet käimine ja pikaajaline kurbus. Algul mõtlesime, et ei võta niipea ühtegi kassi, sest Prints oli nii eriline, et teda asendada pole võimalik. Aga juba kaks nädalat hiljem kuulsime 2-aastasest Verbenast, kes uut kodu otsis. Venitasime tema vastuvõtmisega veel paar nädalat, aga kuna see tühjus, mis kodust vastu kajab, kui kassi pole, oli õudne, siis juhtuski nii, et täpselt kuu aega pärast Printsi lahkumist saabus meile uus kass. Verbena on Maine C**n, tõeliselt suursugune daam. Kohe alguses „omastas” ta mu tütre Lilyani (15), kõnnib tal järel ja magab tema voodil.
Lisaks on meil kodus kaks 10-aastast koera – visla Paša ja taks Minni. Nemad on mu elukaaslase „kaasavara”. Paša on ülimalt sõbralik ja valmis alati mängima, hoolimata sellest, et tema tervis pole enam nii hea kui varem. Minni aga on üks lahedamaid naisi, keda tean: julge ja tugev, hoiab omasid ja võimaluse korral teeb, mida tahab.

📸 Kati Niitlaan

—————————————————

Eesti Kirjanike Liidu Facebooki-lehelt saab lugeda lühiintervjuusid liidu juubilaride ja uute liikmetega.
Usutleb Maarja-Liis Mölder / EKL.

Homme, 16. augustil Pärnus :)

18.
"...rahvas algab raamatust..."
Nii on öelnud Hando Runnel oma laulva nimega luuletuses "Tulululu".
Nii kõlab Eesti Raamatu Aasta 2025 moto.
Ja nii ütleme meiegi, tänavu(-sest festivalist alates) kohe eriti!

Sest:
1. Meil on me imetore RAAMATULAAT!
Teate küll - Kuninga tänava äärel, pargi veerel.
Tänavu on seal kauplemas hulk väärt kirjastusi:
Bertram
Eesti Raamat
Fenno-Ugria
Helios
Kvart + Kultuurikontakt OÜ
Nordur
Pegasus
Petrone Print
Pilgrim
Päike ja Pilv
jt

ning pea teist samapalju suurepäraseid kirjanaisi ja kirjamehi:
Contra
Indrek Hargla
Mika Keränen
Mudlum
Kerttu Rakke
Jelena Skulskaja
Juli Suvi
(eks ka nii mõneltki neist autoreist, keda programmis kuulda-näha, saab samuti raamatu soetada - autori autogrammiga pealegi!)

Suur-suur rõõm on teada anda, et oma lauaga on tänavusel laadal Olaf Esna! (Tema küll mingit lisatutvustamist ei vaja, eksole.)

2. Meil on tänavu ka päris vastne lava "MINU UUS RAAMAT!".
Seda oli PKF-ile juba ammu nii väga vaja ja olemas ta nüüd on - spetsiaalselt raamatuesitluste tarvis loodud.
Esma-aasta ESITLUSTE KAVA sai just nii uhke:
1) Keskpäeval, kohe peale avamist:
Mika Keränen ja üliväga trükisoe "Saunarahu".
2) Kell pool kaks Fenno-Ugria
"Soome-Ugri rahvad eestlaste pilgu läbi".
3) Kell kolm:
kirjanik, stsenarist, tele- ja filmirežissöör Elo Selirand räägib oma raamatute loo.
4) Kell pool viis:
uhiuus "Minu Pärnumaa"! Me oma Pärnumaa autorilt Kristel Vilbastelt ning, muidugi, kirjastuselt Petroneprint.
5) Kell kuus
Poeetilisemat poolt - Toomas Kiho /kes on mh ka Eesti Raamatu Aasta peakomitee aseesimees/ teeb teid tuttavaks oma vastse luulekoguga "Pundinuiad".
6) Ning kell pool kaheksa
tuleme läbi ajaloo ja kirjasõna taas Pärnusse:
Aldur Vunk, Indrek Aija ja Andres Sooniste esitlevad me legendaarseimast linnapeast kõnelevat raamatut
"Oscar Alexander Brackmann. /.../"

Ja seegi pole veel kõik!
Tänavuse festivali oluliseks osaliseks on
RaRaHOIURAAMATUKOGU,
sest ta kogub kokku need raamatud, mis teil kodus üleliigseks jäänud.
Ja jagab teile neid raamatuid, mida teil kodus veel ei ole.
Meil on olemas nende imetore lubadus, et kaasa võetakse esmajoones just Pärnuga seotud autorite teoseid - ikka ka nende omi, kellega eelnevalt pargis Koidula ees Kohtumispaigas tuttavaks saab saada.

Jah, pärnakad ja Pärnu külalised ON lugejarahvas. Seda on eelnevad PKF-id näidanud.
Ja PKF-il ON lugemisvara. Kohe küllaga.
Head Eesti Raamatu Aastat meile kõigile!

Mór Jókai ja konverents Narvas

11.-12. aprillil toimus Narvas XIII Mikael Agricola ehk soome keele päeva konverents. Mul oli au olla 11. aprilli õhtul Mór Jókaile pühendatud kirjandusõhtu perenaine! Aitäh Szilárd Tóthile, Narva Kolledži õppejõule, kes selliseid nišiüritusi korraldab! :)
Ja muidugi tänud Mercale, kellega koos juhitud kirjandusõhtu kujunes mõnusalt meeleolukaks, nii et järgmisel päeval soovitati tungivalt mõelda sellise kirjandusõhtu-tuuri peale. Kaks kuldses keskeas mutti räägivad Mór Jókaist, kelle sünnist möödus hiljuti 200 aastat ja kellest tänapäeva lugejad suurt midagi ei tea - tundub kas väga hea või väga halb plaan :D eriti kui see asetada praeguste poppide esinejate olemuse ja vaatenurkade konteksti.
Aga Mór Jókaist. (Valmistusin kirjandusõhtuks mitu päeva, patt oleks paremaid leide mitte jagada!)
Ta oli kuulsa ungari poeedi Sándor Petőfi sõber, koos tegutsesid nad ka 1848. aasta revolutsiooni ajal. Tegemist polnud mingi punasega, vaid inimõiguslasega: üks suur muutus, mis toimus (suures osas ebaõnnestunud) revolutsiooni tulemusena, oli pärisorjuse kaotamine (võrdluseks: Eesti aladel kaotati see aastatel 1816-1819). Revolutsiooni algul, 15. märtsil 1848, kohe pärast seda, kui noored literaadid olid kirja pannud oma teesid ja vaadanud rahvusteatris etendust, mille Habsburgid ära olid keelanud, lõid lõkkele kuumad tunded Mókai ja üht peategelast kehastanud imekauni näitlejanna Róza Laborfalvi vahel. Kuigi nii Mókai pere kui ka Petőfi olid suhte vastu, abiellusid noored vaid mõni kuu hiljem ja olid abielus kuni Róza surmani. Muuseas, just Róza oli see, kes suutis revolutsiooni nurjumisest pettunud Mókai meelt muuta: murtud mees ei sooritanud enesetappu, vaid läks mõneks ajaks redusse. Pärast revolutsiooniliste sündmuste maharahunemist tegeles Mókai puhtalt ungari keele ja kirjanduse propageerimisega, sisuliselt mõjus tema tegevus ungarlastele nii, nagu (eestikeelne) Kreutzwald ja Carl Robert Jakobson eestlastele.
Viimase 100 aasta jooksul on ilmunud Eestis vaid kaks Mókai raamatut, õigemini - ainult üks, "Kuldaväärt mees": 1926. aastal Eduard Vilde tõlkes (ilmselt saksa keelest) ja 1975. aastal Edvin Hiedeli tõlkes Varamu sarjas. Vanemad inimesed mäletavad ilmselt ka samanimelist filmi (Ungari 1962). Originaalpealkiri on "Az arany ember", mida on tõlgitud teistesse keeltesse kui "Kuldne mees", "Kuldse puudutusega mees" ja "Midase puudutusega mees". Eesti keeles pidas Vilde parimaks variandiks "kuldaväärt meest" ja ma ei heida seda ette: kuigi peategelasel läheb varanduse teenimine libedalt, ei ole raamat kaugeltki mitte sellest. See mees on kuldne pigem ikka sellepärast, et ta on hea ja tal on südametunnistuse piinad! :)
Kirjandusõhtul veendusime, et kuigi Mókaid on keeruline tõlkida, sest tõlkes võib minna kaduma tema peen iroonia, siis ikkagi on tegemist suurepärase autoriga, kuna ka tõlgitud lugudesse on alles jäänud mitu kihti, mida lugejal on mõnus järada. Muuseas, Mókai fännide sekka kuulusid omal ajal nii kuninganna Victoria kui ka keisrinna Sissi ning Mókai oli üleüldse esimene ungari autor, keda inglise keelde tõlgiti.
Mókai lood on põnevad ja seikluslikud, tema meeskangelased õiglased ja tugevad, naiskangelased noored, kaunid ja heasüdamlikud. Kirjeldused on pikad, nagu 19. sajandi Euroopa kirjanduses kombeks, ent erinevalt Hugo'st on need huvitavad (sry, kui nüüd kellegi arust mingi pühaduserüvetusega hakkama sain). Eriti põnev on kaasa mõelda, kui palju sõltusid inimesed tollal keskkonnast, kus nad elasid (see värvikas plejaad tegelasi, kes tegutses Doonaul ja selle ääres, lihtsurelikest salakaubavedajateni!) ning autundest, mis täna tundub pateetiline lihtsalt seetõttu, et me usaldame oma kaasinimesi rohkem kui tollal usaldati, eeldame neilt viisakat käitumist ja üksteise aktsepteerimist automaatselt, ning tõele au andes teeme seda üsna enesealalhoidmatult. Igal juhul soovitan Mókaid lugeda!
Aga 100+ aastat tagasi on ilmunud eesti keeles üle 40 (!) Mókai teose, suurem osa neist lehesabades järjejutuna. (Need järjejutud olid p**ki aastakümneid Eestis väga populaarsed, inimesed lõikasid need ajalehest välja ja köitsid kokku - ja oligi raamat olemas. Veel nõukogude ajal lugesid lapsed taolisi raamatuid (tavaliselt salaja), mida nende vanemad ja vanavanemad varem kogunud ja kokku köitnud olid, peamiselt seiklusjutud, nt nn indiaanilood.) Viis Mókai teost aga ilmusid lausa raamatuna: „Kännud ja käbid“ (1892), „Kahe sarvega mees“ (1900), „Hingevõrgutaja“ (1902), „Waranduse-hoidja“ (1904) ja „Ofeni wiimane pascha“ (1913), Mókai loomingut on ka Noor-Eesti kogumikus "Ungari antologia" (1914).
Põnevaid kohtumisi vanade raamatutega!
:)